Vastandite Tants MaailmavaateaknalVastandjõudude dünaamikast läbi astroloogilise sümbolkeeleAstroloogia
kõneleb elu üles ehitavate jõudude suhete keelt. Mõistagi
on siin tegu sümbolkeelega, sest sellel on pisut enam võimalusi vahendada
teadmisi, arusaamisi ja kogemusi säärasel moel, et midagigi kõigest sõelale
või pildile jääks. See
võimaldab kõige vabamalt kirjeldada elu tasakaaludünaamikat, mis on ühtaegu
toimiv läbi väga mitmete tasandite, kujude ja rütmide. Mis ei
seisata mõõtmiseks ega peatu pildistamiseks. Mille
kõikide plaanide korraga vaatleminegi on sedalaadi vägitükk, millega vaevalt
keegi toime tuleks, kirjeldamisest rääkimata. Nii
ongi meil au jäädvustada vaid kaadreid ja tabada hetki ning tajuda kinnisilmi
mõnd salapärast hoovust. Ja aimata mingit korduvat ja äratuntavat mustrijuppi
–aga järgmisel hetkel on kõik juba uus, ja taas, ja taas. Tabamatu
ja pidevalt kõigile kättesaadav – selline ta kord juba on – see
eluliikumine. Üheks
kõige erakordsemaks võimaluseks, mida astroloogia mulle pakkunud on ja mida
nüüd teilegi vahendada tahan, on võimalus õppida mõistma vastandite ühtsust
ja samas segunematust. Vastandlikkuses
peitub justkui üks elu suurimaid mõistatusi inimteadvusele. Samuti
suurim kingitus – võimalus kohtuda loominguks. Duaalsus
on nii loomingu kui konfliktide lõputu allikas. Ühtesulamisigatsuse
ja hävinguhirmu sünnitaja. Tervenemise
ja haavatasaamise võimalus. Üksiti
pakub vastandlikkus tervikule ainsat võimalust liikumiseks – sest see
peab ju ka liikudes terviklikuks jääma: viia osa endast varju selleks ajaks,
kui teine osa esile tuleb. Nii on
tervik ühtne ning ometi liikuv endas sisalduvate vastuolude varal. Sellel
põhineb eluliikumine ja astroloogia pakub omal kombel selle teadvustamise
võimalust. Selles
sisaldub armastus ja hirm. Seda
mõista tähendab mõista pindpinevust – tervikuteadvuse pindpinevust. Seda
kasutada tähendab usaldada pindpinevust. Usk
sellesse, et Jumal hoiab, pole sisuliselt muud kui alateadlik usaldus terviku
tasakaalu ja tema pindpinevuse vastu, mis hoiab endas sisalduvate
vastandjõudude najal olukorda ikka nii, nagu see tervikus on – ei lange
kokku ega lähe laiali. Samas
omab see lõputut variatsiooni tasakaaluasendeid. Just
nii nagu elu – otsata, lõputa ja erisusi pilgeni täis. Mõista
loomise ja hävingu seadusi tähendab sisuliselt mõista terviku
tasakaaluliikumist. Siin
peitub inimmõistusele suur väljakutse. Inimmõttele
on omane otsida püsivat tasakaalu, võimalust panna midagi paika,
manifesteerida midagi püsivat, olla millelegi kindel ja seda elukeskkonnas
– eluväljas – kus toimub pidev tasakaaluliikumine. Kui
palju tasakaalu võib olla, et olla tasakaalus? Või õigemini – kui kaua
võib tasakaalus olla, et jääda tasakaalu? Kõik
prognoosid, ennustused, ettevaatusabinõud, turvameetmed, õpetussõnad ja
lausumised on omal moel tasakaaluõpetused – tasakaalukogemuse pärandid,
ja kirjeldavad nende sõnade lausuja tolle hetke arusaama või leidu. Tasakaaluretsepti
kesk eluliikumise raputavat mitmekesisust. Jah
– need kõik inspireerivad, ja ometi kordab elu ennast kordumatult ning
teooria rakendumine praktikas on alati üllatusi ja uusi leide tulvil. Kui
palju on kogejas armastust? – selle sõnaga tavatsetakse justkui
kirjeldada tema julgust otsida ja kogeda duaalsuses ühtsust. Kui
palju on temas hirmu ehk kartust või eelaimdust tunda saada duaalsuses
peituvat lõhestavat ja hävitavat toimet? Kui
palju on usaldust mõnd hirmu võita? Kui palju lootust võita lootusetust? Astroloogia
vaatleb ja kirjeldab elu tasakaaluliikumist läbi sodiaagiringi, läbi selle
suhtes liikuvate taevakehade ning ruumi koordinaatide. See
võimaldab teadlikum olla ning osa saada suurema terviku rütmidest, milles
elame, ja end nende rütmide suhtes häälestada – aimata nende kaudu ning
peegeldusest ka enda sisemisi rütme. See
võimaldab arendada endas tervikuteadvust ning teadvustada enda kui
tervikolendi tasakaaluliikumist. See
võimaldab arendada usaldust selle liikumise vastu ja suhtumist, mis aitab
sellega kõige loomulikumal ning teadlikumal moel kaasa minna. Huvi
teatud mõjude vastu muudab nende suhtes vastuvõtlikuks, see omakorda rikastab
elu, annab võimaluse oma olemust ja ka elu olemust üldisemalt tundma õppida
ning seeläbi ka tugevdada oma sisemist tasakaalu, avardada teadvust. Elu on
elu – see on igapäevane „seesolemine“ ja kogemus. Kogu
oma olemusega osalemine: mõtete, hingamise, kehatunnete, rakumälu, kõigi
aistingute ja aimduste, armastuse ja hirmu, ärkamise ja uinumisega. Astroloogia
on vaid spikker – ometi väärtuslik. Justkui
kaart turistile: kaardi vaatamine ei asenda reisi, aga võib reisil kasuks
tulla. See
annab võimaluse mõista, vahel leppida, vahel leida uus vaatenurk, vahel
tabada toimuva konteksti, vahel lihtsalt juhib tähelepanu, vahel julgustab
– jah, vahel ka hirmutab. Hirmutajaks pole siiski mitte astroloogia ega
astroloogiline kaart, vaid pigem lugeja või tõlgendaja enda hirm, mis seda
infot lihtsalt sellisel moel käiku laseb. Astroloogia
võimaldab olla teadlikum oma individuaalsusest. On ju
suur vahe, kas sind viiakse kuhugi, kott peas, või sõidad ise, avasilmi ja
usaldades oma juhioskusi. Jah
– tee võib ju olla tundmatu – sageli paratamatugi valik, kuid
pakub siiski võimalust kohata huviga tundmatuid vaateid ja tajuda kaasnevat
liikumisnaudingut. Nii
„sõidab“ ka teadvus läbi elu – kord, must kott peas,
tundmatul teel kõikvõimalikele lootustele ja hirmufantaasiatele andudes ning
siis jälle avasilmi, tundmatut huviga vaadeldes ja liikumise dünaamikat
nautides. Mis
seal salata – liikumises on mingi loomupärane energia ja nauding. Just
samuti nagu ka sulandumises ja avatuses. Neil
hetkedel, kui hirm ja usaldamatus ei kangesta. Neptuunlikel hetkedel. Lapseea
usaldus tuleneb pigem teadmatusest, hilisem (kui see üldse tekib) on
teadlikkuse tulemus. Laps
usaldab maailma, vana iseennast. Laps
usub, et teda ei lükata – vana, et suudab vajadusel tõusta. Usaldus
kasvab läbi Saturni õppetundide sügavamale. Vabadus
peitub võimes vaadata vastu saatusele ehk sellele, mis vastu tuleb. Võimes
usaldada oma sisemist tasakaalu ning oskuses seda taastada läbi keskendumise
ja ühendvälja tasakaalustava ja tervendava mõju peitub samuti vabadus. Inimteadvus
üha mõõdab ja loodib ja sellest tulenevalt loob. Kuidas
elada nii, et ruumis oleks ruumi? Kuidas
elada nii, et ajas oleks aega? Nende
küsimustega maadlevad ikka ja jälle kõik need, kes aega ja ruumi on sattunud J Inimene
igatseb ühte saada – kokku saada. See on
ühtsusteadvuse tasandi kutse. Armastuse
kutse – kojukutse. Aga
inimene igatseb ka vabaks saada – individualiseeruda – asuda oma
teele, leida eneseteostus. Seegi
on igikestev kutse Teadvuse
arengukutse. Endast
teadlikuks saamise kutse. Nende
kahe kutse vahel tasakaalu leida on üks paras väljakutseJ Kui
pikk peaks olema see „ankrunöör“, et teadvusel oleks piisavalt
ringinuuskimise vabadust ja ometi säiliks ühtsusetunne? Just
siis, kui ühtsuse igatsus oleks justkui juba teostumas – kohe, kohe ja
olemegi koos ning peaks olema võimalus õndsalt ohata, et kõik on täpselt nii,
kuis peab... ja siis kostab kusagilt salapärane kutse. Vabaduse
kutse. Signaal,
mida justkui annab omaenda teadvus. Annab
teada, et igatseb uuele rajale – uut tundmatut teadvustama, uut
avarust. Annab
teada, et seisaks justkui ideaalsetes tingimustes, nina vastu seina... Et
vajab uut minemist. Tahab
uut tahku oma individuaalsusest esile tuua. Ja just
siis, kui see vabadus on leitud – kui individuaalsus on eredalt
väljendunud ja oleme lõpuks ometi tõesti vabad minema ja tulema ning tunneme
ennast täienisti üksi ja individuaalsena – segamatult oma muhkude ja
lohkudega – pole võimatu, et vahel lausa Suure Muhu Tipus või loksumas
üksi Suures Mustas Augus... see kõik ei köida justkui enam. Jälle
kostab kusagilt kutse. Kutse
kusagilt sügavalt ja samas nii lähedalt. Kutse
kellegagi ühte saama – saama ühte milleski suuremas, enamas. Ühtesulamise
igatsus, omaksvõetuse igatsus. Nii see
on ja peabki olema. Et
ruumis oleks ruumi ja ajas aega. Et
leida elumõnu ja teadvustada tema lõputuid aardeid. Et
südames saaks üha enam olema soe ühtekuuluvustunne eluga ja pilku saaks üha
enam suunata Kotka kombel üle silmapiiri. Et Suur
Pilt saaks suurem. Et
olemine saaks tervem. Mida
sügavamal on Tundeankur, seda kõikehõlmavam on ühtsustunne. Mida
kõrgem on Vaatleja perspektiiv, seda avaram on nägemus – see nn Suur
Pilt Elust. Nende
kahe igatsuse dünaamikas kulgeb elu. Nende
tasakaaluliikumises areneb inimene. Astroloogia
kirjeldab tasakaaluliikumist läbi ringikujundi – sodiaagiringi. Ringis
on võimalik vaadelda tasakaalu poolusi ja nende vaheldumist. Just
nagu aastaaegade vaheldumist ning seda tasakaalukat ja tasakaalustavat
teineteisele pealetungimist ja allaandmist aastaringis. Astroloogia
abiga on võimalik vaadelda ja mõtestada oma elu aastaaegu ja nende
vaheldumist ning õppida mõistma duaalsuse taga peituvat ühtsust. Hea ja
halb on suhtumised . Mingitest
hoiakutest tulenevad suhtumised. Hoiakus
on omakorda kogemuslike kohanemiste tulemus. Hea ja
halb on omal kombel inertsi ilming. Mõtteviisi,
mis on kord toiminud ja andnud mingi püsivusetunde, soovitud tulemuse,
turvalise saarekese või vastupidi: ebaõnnestumise mällu vajutanud. Miski,
mis on võrdlemisi edukalt „paika
pandud“ kesk eluliikumist. Mida
kauem õnnestub nii tekkivais olukordades säilitada “head”, seda
suuremaks kasvab temas varjul oleva „halva“ potentsiaal. Seda
lihtsalt ebaproportsionaalsuse tõttu mõtteviisi ning loomupärase ja tervikut
tasakaalus hoidva eluliikumise vahel. Eluliikumine
hoiab kõik proportsionaalsena ja tema pindpinevus taastab tasakaalu ka päris
serva peale sattudes – see ongi parim, mis juhtuda saab. Jääb
üksnes suhtumine – see hoiakutega mõtteviis. Mis
temast saab? Temast,
kes ta püüab eelistatud olukorra säilitamise poole ja pole märganud, et tema
tasakaalupüüdlused on nö „kohaliku
tähtsusega“, meenutades terviku mõistes pigem
„haiguskollet“? Et see
eelistatud olukord on kujunenud seisakuks ning asunud looma muhku ja lohku,
mis ühel hetkel tõenäoliselt ka nn
„elulisele ümbervalamisele“ lähevad. Hirm
selle aimatava lohu ees, mis kusagil alateadvuse nähtamatul maastikul meie
eelistatud olukorda noolib, ongi see, mis annab sellele lohule nimeks
„halb“ ja sunnib seda igal võimalikul moel vältima. Kuidas
siis ikkagi leida sellises olukorras tasakaalu? Kuidas
jõuda koju? Kuidas
oleks üldse sellises lõhestunud olukorras võimalik kogeda ühtsusteadvust? Hea ja
halb – kuidas kogeda sellises seltskonnas ühtsust? Nii
selgubki, et sageli on just suhtumine selleks ületamatuks tõkkepuuks, mis
lahutab inimteadvust ja lõhestab tema maailmataju. Tegelikult
on suhtumisi ju rohkem, vaatenurki enam. Uus
vaatenurk võib olla vabastav. Hea
baleriin suudab end tasakaalustada ka kõige keerulisema pirueti ajal. Õnnelik
inimene suudab sama igal aastaajal – ka igal oma elu aastaajal. Selleks
tuleb aga suhtumine asetada selliselt, et „hea“ tähenduseks saab
see valik, mis hoiab tervikut antud olukorras tasakaalus – just nii
nagu suvel on hea võtta riidest lahti ja talvel panna riided selga. See on
võime näha muutuvas olukorras nii head kui halba ning toetuda sellele, mis
võimaldab sisemist tasakaalu säilitada. On ju
selge, et puuduse üle kaeblemine, kellegi süüdistamine, oma õnnetusse
saatusesse kinni jäämine, lootuse kaotamine arvates, et oled kaotanud ainsa
võimaliku võimaluse, kellegi teise külge klammerdumine lootuses kuidagi tema
najal ja temalt lubadusi välja pinnides hakkama saada – ei ole tervikut
tasakaalus hoidvad valikud. Need
suhtumised justkui hoopis kinnitavad, et ma ei ole tervik – mul on
midagi puudu, ma olen selle puuduse ohver ning pigem oma maailma ülalpeetav
kui selle looja ja kogeja. Muutuvas
keskkonnas on loomulik, et ka
suhtumine muutub – ometi pole see muutumine valelik – see on
eluline ausus – ausus oma tervikolemuse ees. Armastusetunde
kui ühtsusteadvuse rahvapäraselt nimetatud tunnuse järgi on tühjus pigem
avatus. Tühjus
on kui imeline vastuvõtlikkuse ja usalduse potentsiaal. See on
lausa vajalik eeldus uue taipamise, tasandi, maailmavaate, tundeelamuse, kogemuse,
sõbra, rikkuse jne vastu võtmiseks. Sellise
tühjusetundega käib kaasa tänutunne ja usaldus. Hirmul
baseeruv tühjusetaju, mis sageli pärineb mõnest mineviku valusast kogemusest
ning on alateadlikku mällu jälje vajutanud, tunneb tühjust kui tühisuse
tunnet, puudu olemise, halvem olemise, vähem olemise tunnet, ning sellega
käib tänutunde asemel sageli kaasas
hoopis kadedus, kompleks ja alateadlik tung tühistada omakorda teisi. Niisiis
on tühjus üks, aga suhtumine tühjusse hoopis teine asi. Kogemuse
määrab suhtumine. Sama
tendents ilmneb ka täidetusetundes. Armastusetundega
kaasneb täidetuse ning külluse tajumine loova potentsiaalina, kingitusena,
oma individuaalse panuse andmisena maailma mitmekesisusse, elurõõmu allikana. Hirm
ajab aga siingi oma Karvase Käe vahele ja sünnitab seisakut, mis ei ole yang-seisundile loomupäraselt kohane – see
justkui ajab punni ja tekitab paistetust meie eluvoolu. Paneb olemasoleva
külge klammerduma, kuhjama, seda enda väärtuse mõõduna võtma, muudab selle
justkui „päästvaks kaljunukiks hädameres“ – millekski,
mille abil „vee peal püsida“ ja olla „mitte
niisugune“ nagu need ulpivad hädavaresed seal vees – andku jumal,
et sinna ei kukuksJ Hirm,
et saab otsa ja lõpeb ära, võib vahel olla justkui otsata ja lõputa. Ja
suletud anumad saavad täis ja lähevad tühjaks ning kuigi ühelt poolt näib see
justkui olevat õnnetus, on ta teisalt jälle õnn. Õnn
taas osa saada täitumisest ja tühjenemisest – eluliikumisest ja selle
liikumisega kaasnevast värskusest ning naudingust. Sellest
naudingust, mida sümboliseerivad kõik elusolemise põhitunnused –
soontes voolav veri ja sõõrmetes sõõmav õhk. Nemad
tunnevad tasakaaluliikumist ja õpetavad seda ka nende kohal vilkalt
toimetavale tähelepanuaparaadile. Sellele,
kelle teenistuses on meie silmapaar ja aju – just nemad, kellel on
vabadus valida, millele oma tähelepanu pöörata, milline tee valida, mida sel
teel märgata, millesse kiinduda ja mida peljata. Kõik on
kõiges – nii on ka inimese enda olemuses kogu terviku toimimise tarkus
peidus. Nii
lähedal ning kättesaadav ja ometi nii kaua kättesaamatu. On veel
üks imepärane müsteerium, mis inimteadvusele ikka peavalu valmistanud, ja see
on soov vabaneda tülikast, ülejõukäivast,
ebameeldivast, kardetavast ilma selle sügavamat olemust või sõnumit enda
jaoks teadvustamata. Seda
siis läbi „välja viskamise“. Mida
kõike me ei taha oma elust vahel välja visata. Partnereid,
kellega ei saa hakkama, esemeid, mõtteid, pahesid jne. Ja mida
innukamalt me seda „puhastustööd“ teeme ja halba välja viskame,
seda sagedamini me seda asjaolu üha kohtame – just väljas! Mida
tugevamaks saab see „väljaviskamise muskel“, seda enam ta tööd
saab – võibki ametiks kujuneda väljaviskaja J Jah,
kõik, mida välja viskad, seal väljas siis on – eluväljas,
tasakaaluväljas, ühendväljas – nimeta kuidas tahes, ja sealt väljast ta
kogu aeg ligi astub – taas ja taas, ja laseb ennast välja visata,
kuniks ta ära tunned. Saad
kätte selle sõnumi, mis tal sinu teadvusele kaasas on – selle sõnumi,
et ta on sinu väljas, aga on seal põlatuna ja ebaproportsionaalsena, seni
mõistmatuks jäänud jääknähuna ja prügina – puudusena, mis kaalub üles
mingit liialdust. Eks ole
ju prügi ka millegi hea küljest pudenenud pahe. Eluline suhtemuutus lihtsalt. Jääkideta
ringlust õpetab loodus, vereringe, hingamine. Pole
prügi – loodus on oma olemuselt puhas. Inimene
on ka loodus ja oma olemuselt puhas. Üksnes
suhtumised, mida kujundab meie teelolev teadvus, loovad mõttekujundeid,
milles olemuslik puhtus saab ümber nimetatud eelistatud puhtuseks ja millele
lisandub uus mõiste – mustus ehk see, mis on välditav, üleliigne,
kasutu, tühine, tülikas. Looduses
jääb ka lahkunust järele mustus – kõdu ja must muld, aga see on
kummalisel kombel puhas... Seda
igas plaanis. Ja nüüd
astroloogilise tasakaalusümboolika juurde. Igal
meist on oma sünnikaardi järgi selles tasakaalusümboolikas oma etteaste, oma
nüanss, oma lõik mustrist kududa. Ja selle elu läbi, mida elame, selles
keskkonnas, kus kulgeme ja nende tegevuste, kaaslaste ja olukordade läbi,
mida igatseme, loome ja kohtame, hoiame ennast tasakaalus – oleme ka
Suure Tasakaalu Ilus Pärl just õigel ajal ja õiges kohas. Mida
ausamad oleme oma põhiolemuse ja sisemise siiruse ees, seda puhtamalt mängime
välja oma akordi ka selles Suures Tantsus. Just
nagu ehtsad kivid omavad kiirgust ja sünteetilised sel moel mitte, justkui
ehtne ehe on ikka see, mida vaadates tunneme mingit aupaklikkust, mida ersats
sel moel ei tekita, nii tekitab ka ehtne inimene meie tajudes sügava
lugupidamise – ta kuidagi kiirgab, selle tunneme hinges ära. Julguses
olla sügavuti ehtne ja siiras ning usaldada terviklikku ühendvälja, mis kui
lõputu energiavarasalv seisab alati meie selja taga, toetades suurima
soosijana just meie tegelikku sünnipärast eripära – enamgi veel: ta on
olnud selle loomise juures – julguses olla enda vastu aus, otsida oma
sisemist tõde, arusaamist oma olemusest ja väljendada seda, mis kõlab hetkel
sisemuses vastu nagu ehtne – nagu puhas heli – selles ongi elulise
tasakaalu leidmise sügav saladus. Ei ole
võimalik ette kujutada suuremat soosingut kui ühendvälja toetus ja selle
toetuse pälvime ainult siis, kui leiame temaga kontakti. Ole
ehtne – ja Universum kingib sulle Sinu Elu. Seda
võiks nimetada ka eneseteostuseks. Samas
seda näha ja sellest rõõmu tunda oskabki vaid inimene, kes on selle
äratundmiseni jõudnud, seda tunnet kogenud – kelle suhtumine on
muutunud nii, et ta on leidnud sisima tasakaalupunkti, ühenduskoha
ühendväljaga. Kes
teab, kuidas suhtuda ellu nii, et oledki õigel ajal õiges kohas ja need õunad
seal naabri aias ei tundugi enam nii lohutamatult suured võrreldes sinu aia
omadega J See
kõik, millest eelpool juttu olnud, on aga olemisekvaliteet. Siiani
on väga palju tähelepanu pööratud teadmistele, aga küllalt vähe nende
teadmiste kandja olemisele. Selles
ongi vast Veevalaja ajastu suurim muutus: olemise kvaliteet saab senisest
märksa enam tähelepanualuseks ja sellega kaasneb tähelepanu tervikolemusele
– seeläbi ka kehale, ja mitte ainult kehale, vaid kehadele, on neid ju
inimolemusel rohkem. Saab
selgeks, et aju vastutab küll otseselt meie individuaalsuse, eristumise eest,
meie teadvustamisevõime ja valikute eest – seeläbi ka otseselt Oma Loo
eest, aga keha on see, kes hoiab meid kontekstis ja kontaktis. Hoiab meie
ühtsust kõigega. Et
inimene on imeline väli väljas ja kuigi individuaalne – ometi ühenduses
ning tal on võimalik sellest teadlikuks saada – keha kaudu teadlikuks
saada. Olla
nagu treenitud kosmonaut oma sisekosmoses, mis, nagu selgub, polegi enam nii
oma – on ühendväli. See, et
senini on isiksuse arengule ja seeläbi ka aju ning teadmiste osale märksa
suuremat rõhku pandud, on ju loomulik – ka kosmonauti tuleb enne
kõvasti treenida, kui ta saadetakse sinna, kus pilt saab pööratud ja ta on
sunnitud oma koduplaneeti päris pidetuna avakosmosepallikesena nägema.
Proportsioonitaju saab tõenäoliselt korraliku elamuse. Nii
mõneski mõttes nõuab ühendväljaga ühenduse saamine individuaalselt teadvuselt
sama – julgust näha end äkki lihtsalt „oma sisekosmose
pallikesena“ paljude pallide keskel ja arusaama, et see pallike püsib
ometi õigel ajal õiges kohas ning et kuskil on üks salapärane toetuspunkt,
mis seda võimaldab. Nii lähebki tähelepanu olemisele – tervikus
olemisele, terve olemisele, tasakaalus olemisele – jah,
individuaalsena, ja ometi ühendväljas just nagu taevakeha. Inimene
ongi „taevakeha“. See
taevas on tema kõrgema olemuse väli. Ja
Taevas ongi Maa peal – läbi oma saadikute – loodu. Astroloogia
on mõneti justkui sõnum selle kohta, et Taevas on Maa peal – et
ühendväli on iga olemisevormiga kaasas ja hoiab seeläbi nii loovust kui
tasakaalu. Iga
inimese individuaalsus on nagu ühendvälja mustrisse kootud unikaalne pärl.
See individuaalsus on nagu omalaadne "aegruumi pilet" ja selles
sisalduvat informatsiooni aitab avada ka astroloogiline kaart. Isiksused,
kes on teel oma individuaalsuse avastamise poole, võivad aga vahel olla
otsekui näitlejad, kes keelduvad lihtsalt oma etteasteks lavale tulemast või
pärast lavalt ära minemast. Kelle
võrdlused pärinevad pinnapealsest ilmast, mis teadvustab ja toetab erisusi,
mitte ühtsust – nii see ju peabki olema, aga individuaalsuse taju peaks
pärinema sügavalt. Sest
just seal on võimalik tajuda, millel on aeg tulla ja millel minna –
mida terviku tasakaal individuaalsusele kõrva sosistab. Inimene
loodib ennast sügaval ja mõõdab pinnal, ja see pole alati sugugi lihtne
– sinna sügavale minna pole lihtne – samas osa meie olemisest
seal ju ometi alati on ja ootab... seda teist osa, kes ta sealt avastaks.
Hirm teeb aga tähtsaks selle, mis silma all, ja sageli ei pane sügavat tähele
enne, kui see juba lõhkemiseni taguma on hakanud. Elu on sündmuste jada ja sünnikaart omalaadne
rütmispikker nende sündmuste kulgemise teekonnal. Väga kauge peegeldus väga
lähedal toimuvale – justkui iseenda sünnilugu projekteerituna väga
kaugele ekraanile ja tõeliselt
aukartustäratavas suurenduses:)) Ja lõppeks võib sünnikaarti vaadelda ka kui võtit siit ilmast
välja sündimiseks, ilusa kooskõla leidmiseks üksolus. Iga planeedi avastamine on kajastunud ka uue
elemendi avastamises maapõuest ja peegeldanud seeläbi omalaadselt teadlikkuse
teekonda. Palju on avaldatud arvamust, et inimkond on
oma üha süvenevas elu olemuse uurimuses muistsetest tarkustest eemaldunud ja
sootuks pimedasse materialismi sattunud, aga kas mitte selleski pole jälgi
elu ülesehitavate rütmide iseloomulikkusest – kas kõige pimedam pole
mitte vahetult enne koitu? Kas ei ole lapski kõige suuremas
"kitsikuses" just vahetult enne
sündimist sünnikanalis pusides? Sünnikaardi lahtimõtestamine aitab niisiis
kõigepealt õppida mõistma elu üles ehitavate jõudude omavahelisi suhteid,
seejärel enda ja ümbritseva isikupäraseid rütme, iseloomu eripära ja annab
just nimelt "sünnitusabi"
teelolijale, pakkudes võimalust olla rohkem teadvel,
rohkem märgata ja kohal olla. Kõige dünaamilisem on niisiis planeediring,
see aitab iseloomu ning individuaalsust kõige värvikamalt kirjeldada. Iga jõu
põhiprintsiip (ka arhetüübiks nimetatu) väljendub läbi erinevate tasandite. Teda kirjeldab sodiaagiringis sodiaagimärk,
planeediringis planeet ja majaderingis maja. Sodiaagiringis
on võimalik mõista sodiaagimärgi kui jõu tasakaaluolekut dünaamilises
tasakaalustatud tervikus – sellest ka märgi põhiolemuse kirjeldus
tuleneb. Planeediringis
on võimalik mõista tema olemist ning toimet liikumises ja suhtestumises
teiste jõududega. Majaderingis
on võimalik mõista tema kohta elu ülesehitus- ja kaduvusprotsessides. Sodiaagiringis
on 12 sodiaagimärki ja nad moodustavad 6 tasakaalupaari. Neid
tasakaalupaare on võimalik mõista kui segunematuid vastandeid, aga ka nagu
ühtekuuluvaid täiendpoolusi. Sellest
mõistmisvõimest sõltubki suuresti see, kas inimteadvus kogeb sõda või rahu,
armastust või hirmu, lõhestatust või ühtsust, võimalust või võimatust. Elu
justkui sunnib teadvust kihistuma – avarduma, kasvama, liikuma,
süvenema, tõusma – justkui arenema mööda treppi, millel edasiarendus ei
hõlma ainult üht tasandit, vaid sunnib avastama uut. Saladus
on selles, et samal tasandil on need paarid vastandlikud ja hoiavad elu
eristumisvõimalust, eristumispuhtust – segunematust. Läbi
erinevate tasandite on nad aga ühtsena tajutavad, üks tasakaalustav poolus
valguses ja teine varjus. See on
see müstiline trepp, mis elule mõeldes nii sportlasel, teadlasel kui
kunstnikul sagedasti silme ees kangastub, mis õnnehetkedel taevatrepina
tundub ja õnnetusehetkedel poomisköit või mürgimadu meenutab. J See
salapärane keerdtrepp, mida kohtame kõikjal looduse ringkäigus. Elu
tõuseb ja laskub mööda müstilist keerdtreppi, et ületada vastandite vaheline
pinge ja luua üha kõrgema/sügavama tasandi teadvustatud ühtsust –
sügavamat tunnetes, kõrgemat teadvuses. Kummaline
küll, kuid sügav ühtsustunne tõstab hinge kõrgele – ülendab tunnet. Kõrge
teadvus on aga võimeline teadvustama sügavat ühtsust. See,
kes näeb kõrgelt, märkab äkki kogu tervikmustri ilu ja pinnapeal tajutud
dilemmade ühtekuuluvust – justkui lahendamatu küsimus, kas asuda teele
Tartusse või Tallinna, mille üle Mäo
ristis paratamatult valik tuleb langetada, saab lennukiga ülelendaja jaoks
ilma igasuguse dilemmata lihtsalt üheks kauniks Eestimaaks. Teadvuse
jaoks on vabadus võimes vahetada plaane, tunde jaoks on vabadus tajuda
ühtekuuluvust. Astroloogias
vastavalt Uraani ja Neptuuni valitsusalad. Aga
miks ikkagi keerdtreppi mööda? Sest
tervik on tasakaalus pindpinevuse läbi. Tervik
hoiab ennast koos vastandite ühtsuse ja tasakaalu varal – just samuti,
nagu ta ennast vastandite varal ka arengupinges hoiab. Seeläbi
on vastuolude dünaamika tegelikult palju mitmekesisem. On ju
iga asukoht ringis – antud juhul siis sodiaagimärk või taevakeha
– suhtes mitte ainult oma vastas asuva märgiga, vaid ka kõigi
ülejäänutega. Neid
suhteid nimetatakse astroloogias aspektideks ja need iseloomustavad
tervikusiseseid suhteid terviku osade ja erinevate punktide vahel –
tervikolendi eluliikumist – ja on mõistagi kõik kaasmõjus. Niisiis
on siin mingit „puhast mõju“ välja sõeluda tegelikult võimatu
– saab kõneleda jõudude keeles: suundumustest, printsiipidest,
arhetüüpidest ja nende võimalikest kujudest. Siit
saabki arusaadavaks, miks elust kõnelemist sobib vahendama kõige enam
sümbolkeel. Faktiline
info on lihtsalt niivõrd lühiajaline elu kontekstis, et ei jõua märgatut
väljagi öelda, enne kui ta on juba muutunud ;) Samuti
on elu infohulk niivõrd mahukas, et seda suudab väljendada vaid elu ise, ja
seda ta ju teebki – lakkamatult ja reaalajas meie ja veel lugematu arvu
eluvormide osavõtul. Elu ise
ongi oma olemuselt sümbolkeel – selle lugemine on kõige kütkestavam
lugemine, mida inimteadvus eales leida võib. Samas
on igas konkreetses ilmingus midagi iseloomulikku, mida kirjeldada, et selle
ilmingu olemust tabada. Esimene
ja kõige iseloomulikum aspekt ongi opositsioon ehk vastasseis, ja selles
seisus seisavad esmajärjekorras kõik sodiaagimärkide tasakaalupaarid. Sellest
järgnevalt juttu tulebki, sest nende tasakaalude mõistmisele tugineb
ühtsusteadvus kõige enam. Tasub
ka nimetada, et vastandpaarid moodustuvad alati teineteist toetavate ja
soodustavate elementide vahele, seeläbi ongi vastandite dünaamika üpris äge
ja igasugune vastasseis kipub ise ennast edukalt toitma ja toimimises hoidma. Jäär/Kaalud Tuli/Õhk Yang Kardinaalne ehk käivitav Mina olen/meie oleme Jäär ja
Kaalud on sodiaagiringi esimene vastandlik tasakaalupaar. Jäär on kardinaalne tulemärk, alguste
märk, kõige käivitaja, sügava keskendumise ja siiruse märk – temas
puuduvad puhtal kujul just nimelt kaalutlused – need kuuluvad tema
vastasmärgile. Jäär
ühendab endas teadmatuse eelnenust ja alustaja puhtsüdamlikkuse. Jäär
vastutab sodiaagis alguste eest. Planeediringis
vastab Jäärale planeet Marss ja majaderingis 1. maja. Just
neist märkidest võid ka oma sünnikaardis jääralikku otsida – seda, kus
elutseb sinu alustajavaim. Jäär on
otsekui Valgusemõõk, mis siseneb pimedusse, või nagu seeme, mis väljub
mustast mullast – justkui kaalutlemata sõna, mis pärineb otse südame
siirast pimedusest. Kaalud on kardinaalne õhumärk. Tema on
sodiaagi kaalutleja, tasakaalu looja, peegelduse teadvustaja ja uurija,
vastasmõjude asjatundja, kollektiivide moodustaja, erisuste vahele tasakaalu
leidja, õigusemõistja ja lepitaja. Nii nad
siis on – vastandid mis vastandid – mis üksmeelt siin saab olla? Ja
seisavad astroloogilise kaardi horisondil – teadvuse teljel –
ning lahendavad üha üht põhilist lahendust ootavat küsimust: kui palju võib
olla mind, et saaks tekkida meie ja kui palju võib olla meiet,
et ma üldse mäletaksin, kes olen mina. Ringiratast
üha uuesti, kuni äkki märkad, et nad kuuluvad ühte. Lahutamatult. Sest
eks on ju kaalumine võimalik üksnes noateral või mõõgatipul. Kui
pole tera, pole ka kaalumist. Eks
saan ma ju igasugust tasakaalu ja õiglust mõista üksnes endale toetudes, ja
mida sügavamalt ja siiramalt – seda õiglasemalt. Eks ole
igaüks meist kaalumise hetkel ise ka see „tera“ millel kaalud
kõiguvad. Mida
peenem on tera, seda hapram on kaal püsima, seda tundlikum on ta kaaluma. Seda
võrdsemad on tema kaalutavad pooled, väiksem kõikumise amplituud... Mida
jääram on Jäär, seda kaalumad on Kaalud –
mida siiram on süda, seda lihtsam on teha temale toetuv valik. Mida
sügavam on teadlikkus enda olemusest, seda enam oled teadlik ka teiste
olemusest ja seda kergem on teha kaalukaid otsuseid. Seda
sõnumit kannab ka teine tuntud Jäära ja Kaalude telje sümbol, millega sageli
sümboliseeritakse õiglust – see on kinniseotud silmadega kaaluja, kel
kaalud käes. Seda
sümbolit on palju kasutatud. Kõige
enam vist seoses Taro kaartide Õigluse kaardiga. Seotud
silmad sümboliseerivad siin taas jääralikku ausat ja puhtsüdamlikku
kaalukeelt ning kaalud õigluse kaalumist sellel. Jäär on
niisiis ka puhtsüdamlikkuse sümboli kandja, mis on ju tõepoolest parimaks
toetuspunktiks kaalude poolel sümboliseeritavate suhete loomisel ja nende
olemuse teadvustamisel. Sõnn/Skorpion Maa/Vesi Yin Kindel ja püsiv Mina oman/mina ihaldan Sõnn on
orienteeritud materiaalsele tasandile. Ta on
jõulisim ja ehedaim elu esiletoomise märk. Viljakuse,
lopsakuse, külluse, mahlasuse ja ilu märk. Ta on ihulise rõõmu ja keha
manifesteerimise märk. Puhta
ja eheda kehalisuse märk. Sõnn
toetub elu vaimsele allikale ja toob selle vägevuse esile – ta joob
otse sellest allikast ja valab selle vormi – selle lõpututesse
erinevatesse avaldumisvormidesse. Sõnn
kannab maailma ilutunnetust. Ta on kevadise elujõu sümbol. Ta
lähtub elu enda hingest ja annab sellele kuju. Skorpion tema vastaspoolusena on
orienteeritud hingele. Ta
lähtub mateeriast ja puhastab selles hingavat allikat. Ta
püüdleb alastioleku ja hingelise ühtesulandumise poole – ta püüdleb
kirglikult ürgallikale tagasi – ta ihaldab jõuda sinna, kus tuksleb
meie olemise piiritu allikas ja tuum ning kust voogab hinge jootev ning
puhastav vägi. Skorpion
vastutab sodiaagis hingepuhtuse eest. Ta on
sügise sümbol. Skorpion
kehastab sissepöördumist ja ühinemise kutset samavõrd, kui Sõnn kehastab
väljapöördumist ja individualiseerumise kutset. Sõnni
sümboliseerivad ehk kõige enam tema sarved ja Skorpioni tema saba – See
telg on elulisim kõigist – selline „saba ja sarvedega“
telg. See on
elulise hingamise telg kevade ja sügise vahel, mis hoiab eluliikumist tema
kõige ihulisemas hinguses. See
telg kannab endas ka sündmuse ja protsessi tähendust. Sõnni
kanda on elu sündmuste pool – elu ilmub sündide läbi, iga ilmumine on
sündmus. Skorpioni
kanda on protsesside pool ja selle ulatuslikkus ja vägevus. Sügis
on samuti protsess, mis allutab endale individuaalsused ja kannab neid
otsekui ühise eesmärgi poole – seemnesse tagasi. Sügises
on Skorpioni ja surma valitseja Pluuto väge. See on
võimas kutse transformatsioonile ja kitsendavatest piiridest vabanemise
poole, et ühineda milleski sügavamas – ühendavamas ja ürgsemas. Sõnn
toob esile sõnumi ürgallikalt – Skorpion hoolitseb selle eest, et elu
ei kuivaks ega kivineks ega kaotaks sidet selle allikaga – et sõnum,
mida Sõnn kannab, saaks taas ja taas kummardada allikale ja rüübata uus sõõm
ning tuua üles uus sõnum – veel sügavam, veel kaunim, värskem ja
lopsakam. Nende
koosmõjus Elu lainetab ja eluhingus hingab Vaimu ja Mateeria vahel. Kaksikud/Ambur Õhk/Tuli Yang Muutlik Mina mõtlen/meie mõtleme Kaksikud on muutlik õhumärk. Tõepoolest
vast kõige liikuvam märk sodiaagis. Tema
see ongi, kelle kanda on kogu elu faktideküllus, mis lendab ringi nii õhus,
mida hingame, kui ka meie mõttemaailmas. Kaksikud
iseloomustavad ka individuaalse mõtteviisi olemust, mis liigub otsekui fakt
faktidemeres – levitab ennast ja nakatub teistest infokildudest –
kogub ja jaotab mentaalsete jõgede voolu ning õhuvooludes liikuvaid lõhnu,
helisid jne. Ta
toimib pinnal ja kogub ja levitab fakte ümberringi toimuvast. Kaksikud
on ka kiindumatu liikumise märk. Temasse
pole oma jälge vajutanud hingeline mõõde, mis sunniks mõnd neist faktidest
kartma, eelistama, moonutama või armsaks pidama. Nii
täiendab ta lisaks enda pildile ka kõiki teisi pilte enda ümber ning hoiab
neid pidevas muutumises, uuenemises ja täienemises. Tema
vastas seisab Amburi märk. Amburi
märgi alla kuulub kollektiivne mõte – ühismõttevormid alates
koosolekust kuni religioonideni välja – sinna kuulub kõik see, kus
mõtted on koondunud millegi loomiseks, millegi väljaütlemiseks – mingi
idee väljatoomiseks. Siia
kuuluvad kultuurid, religioonid, internet, haridus. Ühismõttel
on manifesteeriv jõud – tule elemendi jõud. Mõtted
ühinevad ja omandavad seeläbi suundumuse ning see suundumus püüdleb ennast
manifesteerima. Kui
individuaalne mõte on oma olemuselt kaksikulik: koguv, vahendav, uitlev,
otsiv ja kujunev – õhuline, siis ühismõte on oma olemuselt nagu tema
element tuligi – ühendavale ideele tuginev, loov ja väljendumisele
püüdlev. Individuaalne
mõte justkui saab inspiratsiooni olemasolevast ja kujuneb seda süües ja edasi
kandes, hoolitsedes nõnda informatsiooni objektiivsuse ja ka ühtlustamise
eest. Ühismõte
toitub endas sisalduvatest mõtetest ning mingil hetkel lahvatanud ideest ja
püüdleb selle väljatoomisele – ellukutsumisele. Sellel
teljel toimivad – teineteist halvemal juhul vältides ning parimal juhul
toites ja inspireerides – teadlane ja usklik, tudeng ja õpetlane,
ajakirjanik ja poliitik jne. Usklik
usub ja äratab kahtlust – teadlane kontrollib – sellesse usubki J Ülikool,
mis Amburi märgi valitsusalune, on pilgeni täis sebivaid kaksiklasi –
teksad jalas ja rutt jalus. Tulevad
ja lähevad aastakäikude kaupa – toidavad ülikooli ja ülikool toidab
neid. Tervik
on tasakaalus ja ometi ägedat liikumist täis. Sellel teljel
tuleb vast kõige enam ilmsiks asjaolu, et kus on liikumist, seal on püsimist. Ja ka
see, et kõige suuremas liikumises on siiski meie mentaalne plaan – õhk
peab liikuma, et tuli põleks, ja kui tuli põleb, siis see tekitab omakorda
õhu liikumist. Aju vajab
pidevalt inspiratsiooni ja see omakorda sünnitab ideid. Õhk
kehastab sõltumatust – tuli klammerdub teda toitvasse puusse. Nii
ongi Kaksikutele omane sõltumatus ja pidevalt läbivoolav infojõgi –
selles voolab kõik, jättes jälgi, ja ometi ei ummistu see veendumuste
ummikusse. Otsekui
telediktor, kes kõneleb sõltumatul moel nii pulmadest kui matustest, või
tudeng, kes suuremate siseheitlusteta omandab etteantud õppekava ega kohku
õilsa eesmärgi nimel tagasi ka eksamil spikerdamast – peagi semester
läbi, ainepunktid käes ja pea tuhandele tuulele valla J Ambur
seevastu on tugevasti kiindunud oma ideesse. Ta
hoiab tuld ja vajab selleks õhku. Talle
on omane visioon, nägemus, idee, ja selle eest võib võidelda koguni nii
tuliselt, et omal ajal satuti „tule sorkimise“ eest lausa
tuleriidale. Mida
kõrgem on idee, seda palavam on tuli. Nii
ongi, et eriti suurte „grillimeistritena“ on ajaloost teada just
vaimsete ideede kandjad, nagu näiteks religioonid või ka ulatuslikke
poliitilisi ideid kandvad rühmitused. Nende
puhul on „põrgutulega“ ähvardamine olnud justkui paratamatu
tuleelemendi kõrvalmõju ;))) Mida
suuremõõtmelisem on idee, seda suuremõõtmelisemat vormi talle ka järgnevas
Kaljukitses anda püütakse. Vähk/Kaljukits Vesi/Maa Yin Kardinaalne Mina tunnen/mina vastutan Siin on
tegemist olulise paariga ka selles mõttes, et ta on järgmise põhitelje
– Ic/Mc – paar. Eelmised
kolm paari lähtusid esimesest põhiteljest – horisondist, teadvuse
teljest ehk Asc/Dsc-teljest ja seal oli käivitavaks
kardinaalseks elemendiks tuli ning märgiks Jäär, mis andis kogu kolmikule
mingis mõttes väljendumisele ning individuaalsusele püüdleva meheliku,
teadvuse osa rõhutava meki. Nüüd on aga tegu teisele põhiteljele järgneva
kolmikuga, mida individuaalses plaanis käivitab kiinduv ja hingeline Vähk, ja
see teine põhitelg – loovuse, jõu, energia telg – paikneb oma
loomulikus asetuses naiselikes, kiinduvates ning hoidvates märkides: Vähis ja
Kaljukitses. Siin
tegu hingelise ning kiinduva veerandiga ja tema vastupeegeldusega
sodiaagiringis. Vähk on
oma kõige iseloomulikumas väljenduses „pesatunne ja pesaigatsus“. Vähk on
hingelisuse märk, milles väljendub turvatunde, armastuse, armsuse teema. Soov
hellitada ja olla hoitud – ümbritseda end sellega, mis on pehme, armas
ja lähedane. Mis on
omane ja õrn. See on
soov juua ja olla joodetud. Just
emotsionaalses plaanis. Vajadus
tunda tundeid ja juua nende tunnete joovastavat võlujooki oma hinge puhtal
allikal. Kogeda
võimalust olla õrn ja siiras – ei ole ilmselt juhuslik, et meie
süsteemi valgeim täht, mis kannab ka siirusega samatüvelist nime – Sirius – asub just Vähi sodiaagimärgis. Vähil
on vajadus luua endale tingimusi, milles hingel on hea, milles ihul on hubane
ja milles saab väljenduda ainult õnnelikule Vähile omane naer – vulisev
ja sädelev naer, mis kõlab, nagu keegi puistaks pärleid. Just
sel põhjusel kuulub Vähi märgi alla ka kodu ja muidugi lapsed, kes ongi omal
moel nagu ringikõndivad puhaste hingede kehastused – sellised, keda ei
kaitse veel nende oma mõistus ning elukogemus ja kelles on veel usaldus
maailma ja Suurte Inimeste vastu. Vanemate
ja üldse nende Suurte Inimeste kehastajaks on aga just Kaljukits selle
telje vastastipul. See on
kui vorm – toetav ja teadlikkust manifesteeriv vorm. Tugistruktuur
ja tema poolt kantud ja vormistatud sõnum. See,
mis hoiab ja kaitseb, aga ka vangistab ja piiritleb. See,
mis kehtestab seadused selle vormi piires. Vorm
määrab oma kuju läbi, millisel moel energiad temas liiguvad – seda teeb
mis tahes geomeetriline kujund, aga ka
vabariigi valitsus või rahandusministeerium. Siit
kasvab välja selle telje arenguline ülesanne ja ka dünaamika. Vähk
esindab hinge ja tema olemust ning vajadusi. Kaljukits
esindab vormi ja tema poolt avaldatavaid mõjusid – toetavate ja
takistavate asjaolude summat. Need
kaks on koostoimes just samuti, nagu on koostoimes sisu ja vorm. Hing
loob vajaduse kaitse ja toe järele ning vorm pakub seda – hing areneb
ja tema vajadused muutuvad – senine vorm muutub takistavaks. Hing
esitab vajaduse vabaduse järele ja vorm peab seda võimaldama. Aga kuidas? Kas
vorm uueneb või kaob? Kas
keegi on näinud ringi lippamas alasti hinge või pargipingil tuksumas alasti
südant? Jah
– vorm uueneb, avardub, transformeerub, muutub, ja selle kõige juures
tajub oma vastutust! Just
siit tulebki Kaljukitse märgi vastutuse mõiste – ta seisab uuenemise ja
hoidmise piiril – unistuse ja pettumuse vahel – on turvaotsijate
ja vabadusvõitlejate kohtumispaigaks ja ta kannab seda endas ja ta paistab
välja... Ta on
nagu isa, kellele tema Vähist laps kord selja taha jookseb ja kahe käega ta
jala ümbert kinni rabab, sest kardab kolli voodi all, ja siis jälle taob
talle pisaraid pritsides rusikatega vastu rindu, sest tema hing igatseb just
seda mänguautot, mida ta naabripoisi juures nägi, ja näib, et ainsaks
probleemiks tema unistuste rajal on tema kivisest tümikast isa, kes autot ei
osta... Kuidas
hoida selle teljel dünaamikat? See on
paljuski põhiküsimus ka praegusel ajastul, mil planeet Pluuto siirdus
Kaljukitse märki. Vähk ja
Kaljukits kuuluvad kokku ja vajavad teineteist, nagu linnupoeg vajab
munakoort või pehme ning tundlik inimkeha vajab toetavat skeletti või
muutlikes ilmaoludes elav pere vajab oma Hütti või maailmaga alles tutvuv lapsekäsi
otsib toetavat vanema kätt. Aga
kõik õnnelikud linnud kooruvad kord ja lapsed kasvavad suureks ja vormid
luuaksegi selleks, et nad kannaksid edasi enda kanda usaldatud sõnumid
– aegruumi sõnumid, ja mitte keegi teine ei tunne nende aegruumi sõnumite
olemust ja vastutuse raskust enam kui Kaljukits, ning keegi teine ei saa
siinsete dünaamikahäirete tõttu enam kannatada kui Vähk. Elagem
siis nii, et oleks ikka kuulda Vähi sädelevat naeru ja ka näha puhtaid
hingepuhastavaid pisaraid ja et igaüks oskaks sügavalt mõista ja austada
Kaljukitse vastutusrikast rolli kanda väärikalt aegruumi sõnumit ja selle
muutumise pinget. Kõige
kaalukam pähkel sellelt teljelt on mõistagi mentaalne – mõttevorm. Mis on
võimalik ja mis mitte? Kas ma
suudan muutuda nii, nagu vajab minu hing, ja mida ta tegelikult ikkagi vajab? Kas
minus on igatsusi ja veendumusi, mis panevad mind oma koosmõjus lõhkuma ja
juukseid katkuma – või on see Vähk seal kivi all juba lämbunud ja mul
polegi peale Sfinksi ameti enam muid väljakutseid? Kas ma
olen viimati „kantpea“? Keegi,
kelle hing peab sisimas vabadusvõitlust omaenda mõttemustrite mustades
kongides? Kus on
see Vang, keda ma pean vabastama? Kus on
see müür, mida ma püüan murda? Kõige
tõenäolisemalt on neid võimalik leida just Vähi ja Kaljukitse teljel igaühe
olemuses. Kui nad aga sellel teljel kooskõlaliselt töötavad, siis on sinu
mõistus ja keha kui hinge helendav tempel. Siis on
elutegevuse ja tema tugistruktuuride kooslus sinus kui kolju, mis hoiab sinu
individuaalsuse aparaati su õrnas ja imelises ajus, see on kui rinnakorv, mis
ümbritseb ja annab õhku sinus tuksuvale südamele, see on kui vaagen, millele
toetudes loksub sinus ürgne ookean, see on kui selgroog, mis on sinu sillaks
maa ja taeva vahel. Lõvi/Veevalaja Tuli/Õhk Yang Kindel Mina loon/mina teadvustan Lõvi on loomade kuningas. Loomad on
hingeelu õpetajad ja puhtad sümbolid maailmas just samuti, nagu taimed
kannavad endas omal moel sõnumit vaimust. Üks
Vana-Pärsia luuletaja on kunagi lausunud: „Elu
uinub kivis, unistab taimes, on ärkvel loomas ja saab endast teadlikuks
inimeses.“ Lõvi
märk on hinge esiletooja. Hingetule
ehk loomiskire väljendaja. Loovuse,
soojuse, hingesuuruse, õilsuse ja vapruse märk. Ta on
sodiaagi suur päikesekiisu, kes näeb välja nagu päike ja armastab peesitada
päikesekiirtes. Ta on
suur ja soe ning ometi õrn ja haavatav – just selle tõttu, et
väljaastuva märgina on ta õrn ja tundlik enda vastu suunatud löökide suhtes. Tal
puudub omadus olla valvas, jälgiv ja tähelepanelik. Lõvi on
loovuse märk ja tema nõrgaks küljeks on vastuvõtlikkus ning puudulik
vaatlusoskus. Nii
vajabki Lõvi oma paarilist telje vastaspoolel – Veevalajat, kellel just
vaatlusoskus, sõltumatu seoste nägemine ja teadlikkus toimuvast tugevaks
küljeks on. Kes
on võimeline kaitsma kuninga väärikust ja nägema läbi võimalike reetmiste
algmeid kuningakojas. Lõvi on
sümboolselt ka see, kes on laval valgussõõris, nii usaldavana pimeda saali
ees. Veevalaja on
sümboolselt tema turvaülem. See,
kes ei kuulu isegi mitte vaatajate ega fännide hulka. Kes
seisab kõige taga ja vahetab kohti ilma tähelepanu äratamata ja on teadlik
nii etenduse käigust kui ka vaatajate nimekirjast. Ja on võimeline tuvastama
võimaliku ohuallika mõne teise kardina varjust... ta lihtsalt ei ole ei laval
ega ka etenduse jälgimisest hõivatud. Ta on
see, kellel on sellest päevast ja toimuvast lihtsalt ülevaade. Lõvi on
kuningas ja Veevalaja kojanarr. Milleks
vajab kuningas narri? Loomulikult
selleks, et mitte ise narriks jääda. Veevalaja
kaitseb Lõvi väärikust ja hoolitseb selle eest, et kuningas oleks
informeeritud toimuvast, ja Lõvi omakorda hoolitseb Veevalaja puutumatuse ja
vabaduse eest. Loovus
tõmbab endale tähelepanu, kuid sünnib ise sageli pimedana – teadlikkus
hoiab end sageli varju, kuid omab seeläbi selget ülevaadet. Nii
ongi Veevalajas Lõvi silmad ja Lõvis Veevalaja jõud. Jõud
tuleneb kohalolekust – teadlikkust toidab sõltumatus ja
liikumisvabadus. Veevalaja
märgis tähistab liikumisvabadus üksiti ka vaatenurgavabadust ja sellega
kaasnevat huumoritaju – siit pärineb ilmselt ka Narri kujund. Igas
inimeses on see telg olemas. Selle telje Lõvi poolele jääb inimese loovus,
mõjukus ja väärikus – Veevalaja poolele aga jäävad need omadused, mis
eelnimetatuile tõepoolest kõige paremat kaitset ja tasakaalu pakkuda
suudavad: erinevate vaatenurkade rohkus, võime enda üle ise nalja heita ning
näha ka tavapäraselt tõsiseks peetud situatsioonide koomikat. Kes ise
pikali viskab, seda pikali ei lööda – samas peab ta ka teadma, kuidas
püsti tõusta. Kuidas
õppida nägema maailma nii ülalt alla kui alt üles ja kuidas kanda mõnuga oma
impersonaalset sarvedega ruudulist kuube, mis paradoksaalsel kombel annab
siiski mitte vähem eredalt väljenduva isikupära kui tema vastas asuv
kuningarüü. Ja nüüd
viimane vastandpaar: Neitsi/Kalad Maa/Vesi Yin Muutlik Mina korrastan ja kontrollin/mina usaldan ja andun See on
inimteadvusele vast üks kõige keerukam vastandipaar. Siin
hoitakse tasakaalu ning loovat pinget tervikutaju, usalduse, voolavuse ning
äärmise analüütilise peenuse, detailsuse ja kontrolli vahel. Sellel
teljel kohtuvad väga peen korrastatuse aste ja väga suur usaldus. Perioode,
mil üks pool teist tõeliselt pelgab ning ei teagi täpselt, kas kardab rohkem
kaosesse langemist või ootamatut lahutusteravuse torget, tuleb selle teljega
seoses ilmselt ette nii mõnelgi rännakuteel. Ometi
peitub siin ka kõige imelisem koostööšedööver! Nüansitundlik
ning peenelt teadvustatud voolavus ja plastilisus. Selle
telje läbitunnetatud dünaamikast pärinevad foto- ja filmikunsti saavutused,
tantsuline meisterlikkus, sõnaline kujundlik voolavus, unustamatud
kunstiteosed, suhtlemisemeisterlikkus jpm. Neitsi
pool justkui läheneb usalduse leidmisele kontrolli meetodil ja timmib
lahutusteravust, lootes niimoodi üles leida salapärast voolavust – seda
matkida. Ta justkui valmistub kaosega
kohtuma ennast korrastades. Kalade
pool jälle toetub tervikutajule ja usaldusele, lastes end pea kinnisilmi
kanda just selle juurde, mis oluline ja mida märgata, ning otsides tajudele
toetudes selle tähendust. Intuitiivsele
sisekaemusele toetudes omandatakse võime seda tõlkida ja „kuulata“ Omandatakse
nö tundepeenus ja usaldus, mis võimaldab tasakaalu
leida ning toime tulla ka väliselt kaootilises olukorras, milles seosed
asjade vahel on peaaegu märkamatud või vähemalt väga raskesti määratletavad
ihusilmaga vaadates. Nii
õpitaksegi sisetundele toetudes maailma mitmekesisust ning erisusi tundma. Kalade
ja Neitsi telg on ka astroloogilise kaardiga töötamisel kindlasti käikuminev
telg. On siin
ju tegemist väga peenenüansilise ja detailiderohke tervikuga, milles lisaks
detailidele vaja tajuda ka tervikplaani, mis kõik märkamised ühte seob,
tasakaalu viib ja konteksti paigutab. Kalade
märk sümboliseerib usaldust, sulandumist, andumist, leppimist, eluõiguse
andmist tunnetele, tajudele, mis, nagu selgub, võivad samuti olla erksad,
kuid kummalisel kombel just vastupidisel moel Neitsi poolel avalduvale
– mitte neid kontrollile allutades ja korrastada püüdes, vaid suurendades
oma sisemist erksust kesk kontrollimatut eluvoolu. See
annab võimaluse tajuda ehmatavaltki täpseid nüansse vabas eluvoolus või
tundepuhangus. See on
selline omalaadne „kinnisilmi täpsus“ Niisiis
on Neitsi ja Kalade telje põhiteemaks täpsus ja tervikutaju. Sellel
teljel on peidus asjad, mida duaalsel maailmavaatel on vast kõige raskem
ühtekuuluvana näha. Siin on
asjad, mida peetakse vast kõige sagedamini ühendamatuteks. Igatahes tahab
kõva harjutamist, et neid oma toimimises kooskõlaliseks või vähemasti vaheldumisi
toimivatena aktsepteeritavateks saada. Tegelikult
kuuluvad nad aga sama lahutamatult ühte nagu kõik eelnevadki tasakaalupaarid. Just
nagu kunstnik, kes oma taiest maalides läheneb neitsilikult sõrmejoonte
esiletoomiseks ja siis jälle kaugeneb kolm sammu, et vaadata kalalikul moel
läbi „uduste silmade“ proportsioone. Just
samuti, nagu veemolekulid sisalduvad voolavas vees või neitsilik liivaterane
merepõhi on nii kalalikult loksuvat veekogu kandmas või ekraani resolutsiooni
punktide arv annab oma parima kaasande ekraanil voolavale filmile või äärmine
nüansitundlikkus tantsuliselt voolava tantsijanna liigutustes või
tähelepanuerksus meditatiivselt voolavas meeles. Kus
iganes see telg ennast ka ei avaldaks, on nad ikka lahutamatult koos –
need poolused ei saagi lahus olla, sest kui pole osakesi, pole ka voogu, ja
kui resolutsioon on madal, siis ei saa pilti ekraanil ei zoomida
ega voolavaks muuta – “jääkuubikud” tulevad ekraanile. Ja
nüansitundlikkuse puudumise korral öeldakse, et tegemist on „tahumatu
tüübiga“. Samas
on elu nii tehtud, et üks täpsus peab selleks hetkeks justkui varju astuma,
kui teine esile tuleb – seda üksnes duaalsuse nähtavas plaanis. Aga
igaüks, kes nende tegelikku ühtsust on tajunud ja teadvustanud, ei unusta
kunagi seda poolt, mis parasjagu varjus on ja sealt oma paarilisele
usaldusväärset toetuspunkti pakub ;) Kuniks
usaldusväärne tundub vaid üks pool, on teine pool inimesele kardetav,
ärritav, arusaamatu jne. Sellel
teljel vabanenud dünaamika ja tasakaalutunne vabastab inimese elulises mõttes
plaane vahetama ning toob kingitusena kaasa erakordse elulise sujuvuse ning
liikumise harmoonia. Võita
tasakaalutelgede pooluste usaldus endas – see on tervikuteadvuse sünni
eeldus. See on
Kodutee ja kõige imelisem seiklus, mida võib ette kujutada. See on
kodurahu ja armastuse leidmine lõpmata mitmekesises maailmas. See
mitmedimensiooniline rütmide, helide, ja värvide virvarr, mille korrastatuse
aste võib ilmselt ehmatada pikali või muuta imetlusest keeletuks igaühe, kes
seda äkitselt hoomab. See on
kaose ja korra müstiline kooslus, milles kaos ei tähendagi üksnes
korrastamatust – pigem tähendab see hoopis vabadust. Sedasama
vabadust, mille eest me nii sageli meeleheitlikult võitleme ning mida oma
eluteel kaost kartes ja kogedes nii harva tänada mõistame. See
müstiline kooslus, milles saatus ja vabadus, neelduv ja kiirgav,
individuaalne ja ühine on seotud niivõrd lummavasse mustrisse, et selle
kirjeldamine on tõepoolest jõukohane üksnes elule endale. Igal
meist on selles oma laul, oma värv, nüanss ja etteaste, oma leid ja oma
kaotus, oma tee ja oma panus, ja ometi on see ühine... Astroloogia
võimaldab sellest pisut enam osa saada. Sellest
teadlikumaks saada. Seda
märkama ja imetlema õppida. Selle
ees hirmu ületada ja selles oma kohta leida. Uusi
vaatenurki avastada. Astroloogiat
kui keelt või õpetust valitseb planeet Uraan. Veevalaja
juhtplaneet – seesama Narri koduplaneet. Astroloogia
ongi paljuski nagu Narri retsept Kuningale, ja eks Kuningas ole ju meist
hinges igaüks – see on Looja meis. Astroloogias
on peidus mõnus ja käepärane Kojanarr, kes õpetab nägema oma elu ja olemist
üha uutes erinevates seostes ja perspektiivides – märkama selles
tsüklilisust, märke ja põhjuslikkust. Õpetab
vahel pikali viskama, enne kui pikali lüüakse, ja innustab taas õigel hetkel
ja kombel püsti tõusma, sest uus vaatenurk annab selleks võimaluse, vabaduse
ja jõu. Astroloogia
on õpetus eluringist, tasakaalust dünaamilises arenevas tervikus,
elutsüklitest ja olemuse erinevatest tasanditest. Ta
aitab tutvuda oma olemuse ja selle lätetega ja annab seeläbi kätte võtme enda
edukaks uuendamiseks – või oleks õigem öelda uuenemisega kaasaminekuks. Eks ole
ju kõigega nii, et hea on edasi arendada seda, mida oled tundma ja mõistma
õppinud. See,
mille oled omaks võtnud, ongi sinu oma – ja mitte miski pole
omasem ega tõelisem oma olemusest. Pole
võimalik võita temast suuremat sõpra ja paremat teekaaslast. Siis
näitab ta sulle oma kõrgusi ja sügavusi ning juhatab su kättpidi oma
Allikale. Siis
mõistad sügavuti oma individuaalsust ja leiad võimaluse selleks, mida
inimesed on hakanud kutsuma eneseteostuseks. Õpid
üha enam puhtalt välja mängima Oma Lugu ja tajud oma üllatuseks, et see sobib
sulle! Et
justkui Suure Venna Käsi oleks äkki sinu selja taga – et oledki justkui
õigel ajal ja õiges kohas ja elu ise on sulle justkui andnud oma heakskiidu. Mis
võiks olla tervendavam või julgustavam ühendvälja toetusest? Äkki
ongi nii, et ruumis on ruumi ja ajas on aega ja rõõm ning rahu sellest
vaataks sulle otsekui otsa – siinsamas – väljaspool aega ja
ruumi? Su
juured justkui ulatuksid sinna, kust aeg ja ruum algavad, ja tõmbaksid sealt
ajatust ja ruumitust allikast nii ühte kui teist – just niipalju, kui
parajasti vaja. Aegade armastus ruumide vastu Kajab kõikidest ruumidest vastu Kaigub kõikidest aegadest läbi Ruumide igatsus, hirm ja häbi. Kõik toidab kõike ja peegeldub
vastu Taeva armastus maa peale laskub Maapinnal õitseb ja kannab vilja Võbeleb, väreleb – toob
end välja. Selleks, et tõusta uuesti üles Otsekui roosikimp kiirgavast
sülest Tõusta ja särada taeva kaisus Elu – see aegruumi vastus
vaimus. TiinaV 07. augustil
2009, kell 05.30 Palal |